Kaitstud metalltoru liini külge kinnitatakse negatiivsema potentsiaaliga metall või sulam ja maetakse pinnasesse. Seda negatiivsema potentsiaaliga metalli või sulamit nimetatakse ohverdavaks anoodiks. Ohveranoodid on saanud oma nime, kuna neid saab kaitset pakkudes tarbida.
Millist materjali saab kasutada ohverdusanoodina? Sellel peaksid olema järgmised omadused: (1) elektroodi potentsiaal peaks olema negatiivne ja kaitstud konstruktsiooni tööpinge peaks olema suur; (2) selle vooluvõimsus on stabiilne ja voolutõhusus kõrge; ③ materjali mahtuvus peaks olema suur; (4) Isesorrosioon peaks olema väike ja lahustuma ühtlaselt ning korrosioonitooted on kergesti maha kukkunud; ⑤ Materjal on odav, laialt hangitud ja kergesti töödeldav.
Tavaliselt kasutatavad ohvrianoodi materjalid on: magneesium, alumiinium, tsink.
Magneesiumanoodil on suur efektiivne pinge ja suur vool pindalaühiku kohta, nii et seda saab kasutada kõrge takistusega pinnases või magevees. Kuid hind on teistest materjalidest veidi kõrgem ja selle enda korrosioon on suur, voolutõhusus on madal, kui anoodi väljundvool on väike, kuna selle korrosioon on suur, on tegelik mahtuvus madalam.
Alumiiniumanoodid on suure efektiivse võimsusega sulamist anoodid ja need on praegu kõige ökonoomsemad kaitseanoodid. Kuid saastunud merevesi ja kõrge elektritakistus võivad selle funktsiooni mõjutada.
Tsinkanoodi enda korrosioon on väike, anoodi eluiga on pikk, lisaks kõrge temperatuuriga mageveele võib see mängida rolli paljudes keskkondades, seda saab kasutada ka paagi sees. Puuduseks on see, et efektiivne pinge on madal ja elektrit toodetakse vähem.
